Enne kui laps oskab öelda „mina”, on tal juba kogemused iseendast ja teise inimesega koos olemisest. Tuttav hääl, puudutus ja vastuseks saadud pilk kuuluvad maailma, milles hakkab tasapisi kujunema minatunne. Esialgu väljendub see kehalises olemises ja vahetus kogemuses.

Psühhiaater ja psühhoanalüütik Daniel Stern uuris, kuidas imik kogeb ennast ning ümbritsevat. Tema käsitluses kujuneb minatunne mitme omavahel seotud kogemisviisi kaudu. Uute võimaluste lisandudes jäävad varasemad alles ja saadavad meid ka täiskasvanueas.

Vahel võime endalt küsida: miks ma just nii mõtlen? Miks ma just nii reageerin? Miks on mõnes suhtes lihtne olla, teises aga tunneme ebakindlust või soovi eemalduda? Need küsimused suunavad meid oma sisemaailma juurde. Psühhoanalüütilised arenguteooriad pakuvad ühe võimaluse mõtestada, kuidas meie olemise ja suhtes olemise viisid on kujunenud ning kuidas need võivad elu jooksul muutuda.