Kuidas kujuneb tunne iseendast?

Enne kui laps oskab öelda „mina”, on tal juba kogemused iseendast ja teise inimesega koos olemisest. Tuttav hääl, puudutus ja vastuseks saadud pilk kuuluvad maailma, milles hakkab tasapisi kujunema minatunne. Esialgu väljendub see kehalises olemises ja vahetus kogemuses.

Psühhiaater ja psühhoanalüütik Daniel Stern uuris, kuidas imik kogeb ennast ning ümbritsevat. Tema käsitluses kujuneb minatunne mitme omavahel seotud kogemisviisi kaudu. Uute võimaluste lisandudes jäävad varasemad alles ja saadavad meid ka täiskasvanueas.

Maailm enne sõnu

Esimestel elukuudel hakkab laps ühendama eri meelte kaudu saadud kogemusi. Häälel on rütm ja tugevus, puudutus võib olla õrn või järsk, liikumine aeglane või hoogne. Nende kordumises hakkab kujunema tuttavlikkus ja seos ühe hetke ning järgmise vahel.

Stern nimetab seda tärkavaks minatundeks. Laps osaleb maailma avastamises oma tähelepanu ja reageerimisega. Koos kogemuste seostumisega hakkab kujunema ka tema enda olemise tunne.

Selline vahetu tajumine jääb meisse alles. Ka täiskasvanuna võime kogeda muusika liikumist või teise inimese hääle rahustavat mõju enne, kui oskame seda sõnades kirjeldada.

Mina ja teine inimene

Järgmistel kuudel muutub kogemus iseendast terviklikumaks. Laps liigutab kätt ning tunneb liigutust oma kehas. Tal on oma tunded ja tasapisi kujunev järjepidevuse kogemus. Stern kirjeldab seda tuumminana.

Selle kujunemises on oluline koht koosolemisel. Vanem või teine lähedane hooldaja märkab lapse valmisolekut suhelda ning tema vajadust puhata. Pilgule vastatakse pilguga, elevus leiab vastukaja ja väsimuse saabudes võib suhtlus vaibuda.

Nendes kohtumistes saab laps kogeda, kuidas erutus ja rahunemine vahelduvad. Teise inimese toel kujuneb tasapisi võime oma seisunditega toime tulla. Koosolemise rütmis on ruumi nii kontaktile kui ka pausile.

Minu kogemust saab jagada

Esimese eluaasta teisel poolel avaneb Sterni käsitluses uus suhtlemise valdkond. Laps hakkab kogema, et tähelepanu ja tundeid saab teise inimesega jagada.

Näiteks märkab laps mänguasja, vaatab seejärel vanema poole ja pöörab pilgu tagasi. Kui vanem vaatab sama eset, tekib ühine tähelepanu. Lapse huvi on leidnud teises inimeses vastuse.

Stern nimetab seda subjektiivse minatunde kujunemiseks. Lapse enda kogemuse kõrvale tekib võimalus tajuda, et ka teisel on oma sisemaailm ning nende maailmade vahel saab tekkida kontakt.

Häälestumine tähendab siin lapse tunde märkamist ja sellele vastamist. Vanem võib lapse elevusele vastata hääletooni või näoilmega. Nii saab jagatud kogemus kuju juba enne sõnu.

Sõnad annavad kogemusele uue kuju

Teisel eluaastal hakkab keel avardama lapse võimalusi ennast väljendada. Üha enam saab nimetada oma soove, rääkida toimunust ja jagada tähendusi. Stern kirjeldab seda verbaalse minana.

Sõnadega tekib võimalus oma kogemust uurida ja teistele mõistetavaks teha. Samal ajal jääb osa elamusest kehaliseks ja raskesti sõnastatavaks. Läheduse tunne või hääletoonist tabatud muutus võib olla väga selge ka siis, kui selle kirjeldamiseks sõnu napib.

Varasemad kogemisviisid jäävad meiega

Sterni käsitluses eksisteerivad need minatunde valdkonnad kõrvuti. Kõnevõime arenedes säilib vahetu kehaline kogemus. Enda eraldi inimesena tajumise kõrval püsib võimalus tunda lähedust ja ühtekuuluvust.

Ka täiskasvanute suhetes on oluline, kuidas me koos oleme. Kuulamise viis, vestluse tempo ja pausid mõjutavad seda, kas tunneme end mõistetuna. Mõnikord sünnib kontakt sõnadest, mõnikord sellest, kuidas teine inimene meie juures kohal on.

Kirjutis toetub Daniel N. Sterni minatunde arengukäsitlusele ning tema teosele „The Interpersonal World of the Infant” (1985).