Kuidas varased suhted kujundavad meie sisemaailma?

Vahel võime endalt küsida: miks ma just nii mõtlen? Miks ma just nii reageerin? Miks on mõnes suhtes lihtne olla, teises aga tunneme ebakindlust või soovi eemalduda? Need küsimused suunavad meid oma sisemaailma juurde. Psühhoanalüütilised arenguteooriad pakuvad ühe võimaluse mõtestada, kuidas meie olemise ja suhtes olemise viisid on kujunenud ning kuidas need võivad elu jooksul muutuda.

Psühhodünaamilises mõtteviisis pööratakse tähelepanu varastele kogemustele. Ka täiskasvanu raskusi mõistes võib olla oluline vaadata lapsepõlve, aega, mil kujunesid esimesed kogemused iseendast ja teistest inimestest. Osa neist kogemustest pärineb ajast, mil meil ei olnud veel sõnu.

Meel ja kujutluspildid

Meel on midagi enamat kui mõistus. Selles on kaasa haaratud ka tunded ja fantaasiad, meie subjektiivne kogemus maailmast. Meeles kujunevaid ettekujutusi iseendast, teistest ja ümbritsevast nimetatakse representatsioonideks ehk kujutluspiltideks.

Kui mõtleme näiteks kodule, võib silme ette tulla maja või korter. Kuid kodu juurde kuuluvad ka lõhnad, tuttavad hääled ja isiklikud emotsionaalsed kogemused. Ühe sõnaga võib seostuda terve maailm. Samamoodi on meil kujutlused iseendast: millised me oleme, mida endalt ootame ja kuidas arvame teisi meid nägevat.

Need kujutlused mõjutavad meie tundeid ja käitumist ka siis, kui me neid teadlikult ei märka. Mida mitmekesisemad on nende seosed ning mida paindlikumalt suudame neid kasutada, seda rohkem võimalusi on meil oma kogemusi mõista ja neile vastata.

Kogemused, mida mäletame olemise kaudu

Kõik mälestused ei tule meelde piltide või jutustusena. Esitluses käsitletud mälukäsitluse järgi säilivad mõned kogemused eelkõige kehaliselt ning toimimise ja olemise viisidena. Me ei pruugi mäletada konkreetset sündmust, kuid tuttav tunne võib mõnes olukorras uuesti esile kerkida.

Varases suhtlemises on oluline koht pilgul, puudutusel ja hääletoonil. Beebi kogeb, kuidas tema vajadustele vastatakse ja milline on teise inimesega koos olla. Ka täiskasvanuna tabame teise meeleseisundit sageli enne, kui oskame seda sõnastada. Mõnikord piisab telefonis kuuldud hääletoonist, et märgata muutust.

Sõnad aitavad kogemust jagada, kuid kogu elamus ei mahu alati sõnadesse. Võime osata juhtunust rääkida, samal ajal kui sellega seotud tunded jäävad raskesti kättesaadavaks. Ka see erinevus kogetu ja jutustatu vahel võib saada teraapias tähelepanu.

Iseendaks kasvamine toimub suhetes

Objektsuhete teoorias on keskne mõte, et ise areneb suhtes teisega. Lapse sisemaailma kujunemist mõjutab see, kuidas teda ja tema vajadusi vastu võetakse. Nendes kohtumistes kujunevad arusaamad nii iseendast kui ka sellest, mida teistelt oodata.

Kasvades hakkab laps üha enam kogema ennast eraldi inimesena. Ta uurib ümbrust, eemaldub vanemast ja pöördub jälle tagasi. Iseseisvumise kõrval püsib vajadus läheduse järele. Margaret Mahleri arengukäsitluses on sellel eraldumise ja iseendaks kujunemise protsessil oluline koht.

Üks arenguline ülesanne on õppida taluma vastakaid tundeid sama inimese suhtes. Laps saab tasapisi kogeda, et armastus ja pahameel võivad suhtes koos olemas olla. Lähedane inimene püsib olulisena ka siis, kui ta valmistab pettumust või on parasjagu eemal. Samuti võib laps ise olla vihane, ilma et side teisega kaoks.

Piisavalt hea hoidmine

Donald Winnicotti mõiste „piisavalt hea ema” kirjeldab hoolitsust, mis vastab lapse arengulistele vajadustele. Selles on ruumi nii lähedusele kui ka järkjärgulisele eraldumisele. Vanem aitab lapsel toime tulla ka pettumustega, mis kasvamise juurde kuuluvad.

Wilfred Bioni mahutamise mõiste aitab omakorda mõelda sellele, kuidas tundeid vastu võtame. Kui vanem suudab lapse pahameelt taluda ja toimuvat mõtestada, saab ta vastata viisil, mis aitab ka lapsel oma tunnetega toime tulla. Vahetu vasturünnaku asemel tekib võimalus kogemust läbi töötada.

Selline hoidmine loob lapsele võimaluse kogeda oma olemist ja väljendada tundeid inimlikus suhtes. Tunded saavad koha ning neid saab tasapisi paremini mõista.

Areng võib jätkuda

Psühhoanalüütilistes arengukäsitlustes võib arengut vaadelda kogu elu kestva protsessina. Läheduse ja eraldiolemisega seotud küsimused võivad eri eluetappidel uuesti esile tulla ning saada uusi tähendusi.

Ka teraapias võivad nähtavale tulla inimesele tuttavad suhtes olemise viisid. Nende märkamine ja ühine mõtestamine annab võimaluse uurida, mida inimene kogeb ning mis on seni jäänud raskesti väljendatavaks.

Psühhodünaamilisest vaatenurgast võib teraapia toetada pooleli jäänud arengu jätkumist. Kujunevad uued meele töövahendid: rohkem võimalusi oma tundeid taluda, kogemusi seostada ja teist inimest mõista. Muutus võib toimuda tasapisi, sedamööda, kuidas senise kogemuse kõrvale tekib midagi uut.